Ära pirtsuta!

Sealiha – keelatud, liha mida pole enne tapmist õnnistatud – keelatud, hindud ei tohi süüa looma(täpsemalt lehma) liha,pooled lastest on taimetoitlased, umbes veerandil on allergia piima või pähklite vastu, ülemus ei söö ei mune ega liha ja sööb ainult värskelt merest püütud kala. Niisiis,mida ma täpsemalt valmistada tohin? Eestlased ütlevad nii ilusti – Ära pirtsuta! Kahjuks olen mina siin see, kes pirtsutab ja aeg-ajalt avaldab arvamust, et võiks ju ikkagi midagi lihaga ka teha, sest kindlasti on keegi kes seda süüa tahab, või siis mitte. Mitte, et ma oleks mingi hull teiste uskude vihkaja ja ajan ainult oma rada ja teised on imelikud aga vabandage väga kui minult iga päev küsitakse,miks ma “muslimi” toitu ei tee, siis vabandage väga aga asi on ju rohkemas kui selles, et teatud toite ei saa süüa. Võiks arvata, et norra toit pole mingilobi,mis on täiesti söödamatu aga osad inimesed näivad nii arvavat. Vabandage väga, aga mina ei hakanud kapsasuppi ja verivorsti nõudma kui ma kohale jõudsin nii et ma ei näe probleemi selles,et natuke teistesse kultuuridesse sulanduda.

Muidu olen ma täiega rõõmus, et mul on võimalik nii rahvusvahelises seltskonnas töötada. Mul pole mitte midagi selle vastu, et proovida uusi toite, näha uusi kombeid ja sulanduda sellesse kultuuri, kuhu ma lõppude-lõpiks reisisin aga kui mind sunnitakse sulanduma kultuuri,mis asub teisel pool maailma siis ei näe ma mitte mingit kohustust järsku selle kultuuri kõiki tavasid omaks võtta.

Osad töökaaslased avaldasid arvamust, et ma võiks solidaarsusest Ramadaani ajal mitte midagi süüa – no palun, mina neil solidaarsusest sealiha süüa küll ei käsi.

Ps! Laupäeval toimub suur X-Ray koolitus, kus me kõik üksteist paremini tundma hakkama saama! Ootan, sest ma ei tea teisi väga hästi.

Siinkohal tervitused vanaemale, kui sa mulle kirjutada tahad,siis küsi emme käest emaili ja vanaisa oskab kindlasti seda kasutada. Ja vanaisale ka tervitusi

Sünnipäevakuu

Niisiis, üllatuslikult minule tuli välja, et Steffeni perekonnas on kõikidel sünnipäev jaanuaris ehk siis palju õnne – Steffen (19), ema Lisbeth (50) ja vend Morten (17). Eelmisel nädalavahetusel oli kõigepealt reedel Steffeni sünnipäevapidu ja siis laupäeval ühispidu koos kõikide sugulastega:D. Reedene pidu oli meeletult lõbus – teema oli sport ja kõik panid ennast võimalikult tobedasti riidesse, mina olles sealhulgas pinksimängija. Kõiki ületas muidugi ükssõpradest, Gerhard, kellel oli seljas üliliibuv jalgrattakostüüm ja tema sõnul kõige tähtsam asi – porgand kostüümi eesosas rõhutamaks “teatud” kehaosa.

Laupäevane ühissünnipäev oli nagu ikka sugulastega pidu,noored olid oma lauas ja vanemad rääkisid mujal “tõsisemat” juttu. Sain lähemalt tuttavaks Steffeni ülikooliealiste sugulastega, kellega ma, kui ma ülikooli sisse saan, hakkan ühes ülikoolis õppima.

Eelnevad nädalad on läinud üsna sündmusterikkalt, sealhulgas ka koosolek, kus mulle teatati et nad on minuga ikkagi rahul ja töö X-Rays läheb tavalist rada pidi.Muide,paar nädalat tagasi käisime noorematega suusatamas, pooled seisid esimest korda suuskadel ja olid üllatavalt kobad, mis oli muidugi meeletult naljakas. Ma ütlen seda muide heatahtlikult, sest mina olin ju see kes neid õpetas ja seepärast oli see mulle kergenduseks, et seal tavalisi norrakaid ei olnud, kes ilmselt juba 5-aastaselt mu murdmaasuusatamisoskuse ületavad. Veebruaris läheb jälle kiiremaks, täna hommikul esitasin just oma ülikoolitaotluse ja homme lähen räägin infoinimestega sellest lähemalt. Märtsi algusesse on kogunenud kamingi posu asju, mida ma tegema pean, nimelt alustama fotokursusega, ülikooli kõik oma dokumendid saatma ja lisaks veel suulise norra keele eksami võtma.

Hetkel on keskmiselt tšill ja ma peaks kohe-kohe oma pangakaardi kätte saama . Ilm on ka siin muide krõbedaks kiskunud nii et hommikul oli –17 kraadi.

Muide ma leidsin võimaluse Google mapsiga kaardistada kõik kohad, mis siin minuga seotud on nii et nautige .

Norra kaart

Meeletu pikk aeg vahel…sorri :D (65. päev)

Tere jälle kõik suuremad ja väiksemad fännid. Vahepeal on vahe vahele jäänud sest… ee, niisama. Nüüd siis kõigest pikemalt .

Bergeni koolitus

Pildid on – http://picasaweb.google.com/tali.maris/VRlandet#

Oli nädalaajane kohalejõudnute koolitus. Üliäge oli. Vabatahtlike nägemine oli nii värskendav ja andis kindlasti juurde tahet ja motivatsioonipuudus kadus. Käisime jahil, kajakiga sõitmas, jalgrattamatkal jne. Iga päev sadas vihma, iga päev oli näha kümneid vikerkaari, mitte ükski päev ei kurtnud keegi ilma pärast. Võtke õppust . Kogu see nädal oli nii sündmusterohke ja äge, aga ma ei hakka seda kõike siinkohal kirjeldama, ma arvan et piltide järgi saab enam-vähem aru, mis toimunud on.

Bergeni koolitus – täna

Saabus kaasvabatahtlik Marokost – Zeneb. Me jaga korterit, nii et elan endiselt õndsas üksinduses, seega on magamiskohtade ruumi igal juhul nii et minu pärast tulge julgelt . Zeneb on üllatavalt tore, 24-aastane ja kohtleb mind aeg-ajalt nagu väikest õde, ainuke mis teda tagasi hoiab on fakt et ma olen tast nii 10 cm pikem .

Jõudsin järeldusele, et korter vaba ümbertegemmist, otsustasin pastelsete siniste toonide kasuks, eks varsti alustan ka sellega. Luban, et kui valmis saab, siis panen pildid üles.

Emme ja Merka käisid, siin…jeee. Käisime läbi kõik suuremad muuseumid ja külastasime kuulsat Ooperimaja. Pean ütlema, et ma sain alles siis aru kui palju ma tegelikult koju igatsen, hetkel pole veel palju jäänud jõuludeni, eks varsti näeb .

Töö jätkus nii nagu alati, esimene nädal juhendasin marokolast, teised nädalad tavapärases rütmis.

Jõudsin viimaks norra keele kursustele – esmesest kursusest palus õpetaja mult juba teisel tunnil lahkuda, sest kursusekaaslastel oli ebamugav – nimelt on mu norra keele oskus neist nii palju ees. Teisel kursusel olin kogu kooli ainukene tüdruk ja mul oli nii kohutavalt ebamugav, lisaks sellele ütles ka sealne õpetaja, et mul oleks etem minna kõrgemasse kursusesse.  Niisiin ootan 30. novembrit et alustada oma uue norra keele kursusega Rahvaülikoolis ehk Folkeuniversitetetis.

Proovisin endale muretseda korralkku ahju aga tuleb välja, et peamure on vajaliku pistiku mitteomamine, eks näeb mis siis saab aga ilmselt pean mingi nõmeda miniahju ostma. Minu üliõpilaspliit peab muidugi vapralt vastu.

Alustasin igavuse peletamiseks kudumisega, varsti peaks valmima kaua tehtud kaunikene uus sall, äkki panen sellest ka pildi üles, kes teab, kõik on võimalik.

Täna

LUND HAKKAS SADAMA!!!!!! JEEEEE

Elu on lill,

Maris

 

27. päev

Kõigepealt nädala huumor, leitud täiesti juhuslikult internetiavarustest:

“When a cat is dropped, it always lands on its feet, and when toast is dropped, it always lands with the buttered side facing down. I propose to strap buttered toast to the back of a cat; the two will hover, spinning inches above the ground. With a giant buttered cat array, a high-speed monorail could easily link major metropolitan areas.”

ehk siis tõlkes:

“Kui kass kukub, maandub ta alati jalgadele ja kui saiaviil kukub, maandub see alati võiga pool allpool. Ma panen ette siduda võitatud saiaviil kassi seljale; need kaks koos hõljuvad keereldes sentimeetreid maa kohal. Tohutusuure võitatud kasside riviga oleks lihtsalt võimalik kiire monoraudtee ühendus suuremate metropolide vahel.”

Kolmapäev

Oli Dragenis keskmiselt igav päev. Sain koos lastega joonistada ja mängida umbes 20 ringi mängu nimega “Arva, kes!”, lõbus. Õhtul sain aga hoopis parema uudise, mu Iphone jõudis kohale, seega läksin õhtul Steffeni juurde ja korjasin oma uue telefoni üles . Pean ütlema, viimaks ometi telefon, mis erinevalt asendustelefonist töötab, ja isegi väga meeldivalt hästi. Nüüd saan ma üsna efektiivselt ilma Norra keele tõlkeraamatuta hakkama, sest Iphonile on umbes 5 erinevat norra – inglise sõnastikku .

Muide, taamal asuv Ipodi kott on minu ülikaval meisterdus prillilapist , kes veel üritab väita, et eestlased ei le kavalad.

Neljapäev

Jälle kohvikutöö aga seekord palju huvitavamalt, sest ma sain installeerida arvutitele XP opertasioonisüsteeme peale ja lisaks sellele tegin ma esimest korda tuunikala salatit . Terve päeva jooksin siis kohviku ja arvutitoa vahet, tore oli. Õhtul käisin ostsin ära oma Oslo – Bergeni rongipiletid. Onu kelle käest ma piletid ostsin oli tore, aga vahetas ilma igasuguse hoiatuseta norra ja inglise keele vahel, ma sain mõlemast aru, aga ma ei saanud aru, mida tema tahab rääkida, niisiis jäi ma koduse inglise keele juurde . Muide, maastik, mida raudtee teel Bergenisse läbib, pidi olema üks norra vaatamisväärsusi, meeldiv . Ja nüüd veidi norra hindadest, rongipiletid maksid kokku 1300 NOK ehk umbes 2500 KR ehk siis Tartu – Tallinna vaheline ots edasi-tagasi 2500 kr, huvitav kui paljud inimesed siis rongiga Tartus käiksid .

Reede

Dragenis, meisterdasime käevõrusid ja kaelakeesid. Minust hakkab vist mingimoodi kunstiline pool välja immitsema, sest ma sain hakkama üsna esindusliku käekettiga, vähemalt enda meelest.

Isetehtud käevõru

Päeva lõpupool vajus kuidagi ära, mängisin kahe norra tüdrukuga erinevaid mänge. Olid toredad ,aga kuidagi naljakad, sellised labase-nalja tüüpi. Päeva lõpus nägin Steffenit ja koos tutvusime kesköö paiku Põhja-Oslo vaatamisväärsustega.

Laupäev

Sain Steffeni perekonna käest uue teleka, laenuks. Neil oli juhtumisi kaks üle, sest üks perekonnaliige oli need neile pärandanud.

Telekas

Telekas on umbes 10 korda suurem kui eelmine ja nüüd on isegi võimalik subtiitreid välja lugeda . Traditsiooniliselt ka wrapi õhtu Steffeni pere juures, kus oli seekord ka vanavanemad.

Esmaspäeval Bergenisse, eks järgmine nädal kirjutab uuesti.

22. päev

Olen endiselt elu ja tervise juures, nüüd aga kõigest järgemööda.

Reede

Reedel küll midagi suuremat ei toimunud, kui nüüd täiesti ausalt kõik ära rääkida, siis ma isegi ei mäleta, et midagi suuremat oleks Dragenis juhtunud. Tavaline vist – lapsed, norra keel ja kerge segadus tänu sellele, et kõigest, millest lapsed räägivad pole võimalik aru saada. Veidi ebatavalisem oli vast Hispaanlane Adonis, kes on 14 ja tekitab konstantselt segadust ja pahameelt, oletame, et ta on hüperaktiivne, sest ta lihtsalt jookseb kogu aeg ringi. Vähemalt tundub, et ta saab minuga enam-vähem läbi. Õhtul ostsime Steffeniga jäätist ja vaatasime Men in Black 2′te .

Laupäev

Steffeni juures oli traditsiooniline wrapi õhtu, meeletult hea leiutis minu meelest. Kõik koostisosad olid eraldi kaussides ja siis hakkad ehitama, lihtne aga geniaalne. Õhtul käisime järgi ka mu kauaoodatud sim-kaardil, mul on nüüd jälle uus number. Seekord loodetavasti jäädavalt: +4797083426. Õhtul tellisin ära ka oma telefoni, mis peaks homme ülehomme kohale jõudma, loodetavasti.

Pühapäev

Steffen läks koos Jon Petteri ja Stianiga religioonitunni jaoks Powerpointi esitlust tegema , minu meelest ülihuumor. Ma ei kujuta ette, et Eestis kristlusõpetuse tunnis, sest Norras on religioonitunnis käsitlusel peamiselt erinevad kristluse vormid, kasutataks Powerpointi. Igastahes otsustasin ma, et on hea päev pesu pesemiseks, sest ma sain viimaks oma pesumaja kaardi kätte. Kahjuks ei lähe asjad alati nii nagu plaanitud. Eeldatav pesupesemisaeg on igastahes lähiaeg.

Esmaspäev

Ehk eile. Väike tüdruk ütles ulle, et ta vihkab mind, nunnu. Ooletan, et see on seepärast, et ma tõmbasin ta ära kaklusest kuhu tema ja veel 2 poissi(!) olid laskunud, tüdruk oli minu meelest võitmas . Igastahes, muidu oli tore päev prantslane ja Tim olid koolitusel ära nii, et oli natuke igavam kui tavaliselt. Peale selle oli tore võimalus tutvuda 2 uue lapsega, poolakad Szemyon ja Ola. Olid hästi toredad, aga norra keelest ei tea just palju. Õhtul avastasin uue sarja nimega Dexter, mis pidi maailma vallutama, intrigeeriv.

Teisipäev aka täna

Hommikul ärkasin erakordselt hilja ehk kell 12. Ei tea miks, lihtsalt niisama. Äkki hakkab sügisväsimus peale tulema. Tööle jõudsin muidugi õigeks ajaks, sest mul oli ju veel poolteist tundi aega . Igastahes töö juures on täna keskmiselt rahulik olnud, paar salatit ja hot dogi. Täna tuli siia ka Agnes, kes tundus hästi tore olevat ja vahetasime kontakte ja ta lubas mulle Oslot ja muid vaatamisväärsusi näidata. Pean ütlema, et Steffen on päris kindlasti Oslo põhjaosaga vähem tuttav kui Agnes, kes on kindlasti lähiümbrusega rohkem tutvunud. Eks näis, poole tunni pärast lõppeb töö ja siis on kojuminek. Avastasin ka, et mul on 6 päeva jaoks 250 NOK toidu jaoks 1ooo’st veel alles, muhahaaa. Ma ikkagi oskan mõistlikult rahaga ümber käia. Ma mäletan muidugi ka selgelt hetke kui ma mainisin oma tulevast makaronidieeti ja nii ongi. Mudiugi ket’supi asemel on erinevad huvitavad kastmed juurviljade ja tuunikala ja muu seesugusega aga põhimõte on ikka sama. Sain ka teada, et on-arrival training toimub saarel nimega Værlandet, kus on umbes 300 asukat ja kaks korda niipalju kitsi ja muid metsloomi . Loodetavasti tuleb nii huvitav nagu eelmisel vabatahtlikul. Reis sinna ja tagasi kulgeb maalilisel Oslo – Bergeni raudteeliinil, jess. Ainuke miinus on see, et tagasisït kulgeb sama teed pidi ja magamiskoha jaoks pole mulle raha ette næhtud nii, et ma pean õhtul kella 11st kuni hommikul kella 7ni rongis toolil loksuma. On ka hullemaid reise olnud, meenud 2-päevane tagasisõit Ameerikast (külmavärinad).

PS! Palun telefonihaldjas tule ruttu, hetkel kasutuselolev telefon teeb oma viimaseid hingetõmbeid.

PPS! Elu on lill.

17. päev

Huvitav, kas see on tavaline, aga mulle tundub, et asjad on juba praeguseks üsna rutiinseks saanud. Okei, aeg-ajalt on selliseid eneseületamise kohti jne aga hetkel tundub mulle küll, et asjad sujuvad päris ladusalt.

Täna hommikul oli muidugi meeldiv üllatus see, et kaastöötaja Haniyeh on haige, nii et mul tuleb terve päev üksi hakkama saada. Helistas ka murelik itimees, kes tundis muret, kas ma ikka tean, kuidas kõik käib ja kas ma ikka saan hakkama. Praegu, ehk 6 minutit peale avamist tundub, et veel asjad sujuvad . Veel rohkem hommikul saatis mulle sõnumi prantslane Anthony, kes ütles, et ta ikkagi ei saa tulla ja mind ära registreerida mu korterisse ja nüüd ei saa ma ikka veel pesu pesta, sest pesumaja kaart oli rahakotis…mis on endiselt varastatud.

Eelmine nädal möödus üsna tavapäraselt. Reedel oli Drageni bossi Gunn’i juures õhtusöök, niisama. Tore oli, kaastöötajatega sai igasuguseid maailma asju arutatud ja meeletult head sööki söödud. Jõudsin järeldusele, et mu kaastöötajad on nii ägedad. Tutvusin ka eelmiste töötajatega, kes olid nii rõõmsad inimesed, meeldiv. Õhtu lõpupoole hakkas kergeks napsitamiseks kiskuma, nimelt tõi Gunn lauale  erinevad joogid, kaasa arvatud Vana Tallinna , ja hiljem läks ta koos ühe teise töötajaga alla aeda Mojitode jaoks piparmünti korjama. Ma otsustasin, et siis oli just õige aeg lahkuda . Laupäeval käisin koos Steffeneiga tema mootorrattaga sõitmas, seekord,  õnneks, jäi ratas ikkagi püstiasendisse.  Päris tore oli isegi. Õhtul käisime District 9′t vaatamas, endiselt väga hea film. Norra kinopiletite hinnad on päris soolased, 95 NOK ehk umbes 180 eeku. Mis siis ikka, melelahutust peab ka olema. Pühapäev oli lihtsalt tšill päev.

Töönädal algas tavapäraselt Dragenis. Esmaspäeval olid ka parlamendi ehk Stortinget’i valimised ja tänu sellele olid suletud kõik koolid nii, et lapsed ilmselt arvasid, et Dragen on ka suletud ja ohale tuli umbes täpselt 3 last tavapärase 40 asemel. Eriti irooniline oli see seepärast, et see päev pidi märkima minu lauatennise treeningute esimest päeva, nojah.

Teisipäeval, nagi ikka, X-Ray kohvikus, kus ei toimunud eritimidagi peale selle, et Haniyeh oli ostnud suure hulga erinevat kraami ja tegime pitsasid, mis olid üllatavalt maitsvad. Õhtul lasin jalga kella 6 ajal, nagu tavaliselt . Eile ehk kolmapäeval jälle Dragenis, kus oli seekord rohkem inimesi ja päev oli mõnus ja tegevuserohke. Õhtul hakati vaatama Lõvikuningat, kahjukspidin ma sellel ajal juba ära minema, et Steffeniga kokku saada. Läksime nimelt telefoni ostma. Poes selgus 2 asja: 1. poes on telefonid päris palju kallimad kui internetist tellides ja 2. selleks, et lepingut teha on vaja panga käest järgi uurida võlgnevuste ajalugu, nii et lühim aeg mille jooksul telefoni saab osta on umbes nädal. Siinkohal, sorri emme, tundub, et mu telefoniarve kasvab veelgi lähima aja jooksul (A).

Elu on endislt lill .

9. päev

Nonii, nädala aja jooksul, mil pole kirjutanud on jõudnud ikka päris palju juhtuda. Esiteks, alustame halvemast, siis saab negatiivse eest ära , mul varastati laupäeval ehk 6ndal ööklubis Sirkus (aka Tsirkus) ära rahakott ja mobiiltelefon. Siinkohal tänud kõikidele illegaalsetele immigrantidele, kes kõige suurema tõenäosusega selle taga olid. Pean ütlema, et ilma rahata on päris huvitav, okei mul on raha, sest Steffen varustas mind:D, aga siiski. Pean ütlema, et näiteks ei oma ma hetkel juukseharja, sest vana ustav juuksehari tegi seda, mida ta on alati teinud ja purunes juukseid kammides lennates suure graatsilise kaarega otse vetsupotti. Praktilise inimesena oleks seda ju kuidasgi pärast hoolikat pesu saanud kasutada, aga ma otsustasin, et mul on uut juukseharja niikuinii vaja. Siis varastati ära mu rahakott… Ja sellepärast näebki mind iga päev punupatsiga .

Positiivsetest asjades, rääkisin oma mentori Cliffiga maha pika vestluse ja sain teada, et X-Ray noortekeskuses on mul täiesti uskumatult äge võimalus tegeleda fotograafia ja filmikunstiga, YAY!!!! Neil oli mingi kolitoa moodi ruum, kus oli vähemal miljoni krooni, kui mitte rohkem, eest tehnikat, kaasa arvatud fotokad, head fotokad seejuures . Cliff ütles, et ma võiksin ka oma siinolekut jäädvustada, niisiis kannan ma igale poole kaamerat kaasas, välja arvatud õhtul, sest see on küll viimane asi, millest ma tahaksin ilma jääda. Selgus ka mu nädala tööplaan: E,K,R Drageni laste vabaajakesuses, T ja N X-Ray noortekeskuses. See ilmselt ajapikku muutub aga praegu on nii.

Minu kaasvabatahtlik Marokost tuleb heal juhul 2 nädala pärast. Cliffi jutu järgi on ta Supernaine, eks siis näeb. Niisiis, laupäeval käisin steffeni sõbra Gerhardi sünnipäeval ööklubis Sirkus, kust mind vabastati üleliigse vara vaevast. Pühapäeva esimene pool olin mõhimõtteliselt niisama mossis, aga Steffenil on lihtsalt nii tore oskus, mind naerma ajada, et see möödus kiiresti. Pühapäeval käsisn ka Steffeni keskmise venna Morten’i konfirmatsioonil, mis võrdub Norras täiskasvanuks saamisega. Kõigepealt kirikuseremoonia, kus minu suureks üllatuseks olid kõik kirikulaulud rokkmuusika saatel , kõik laulsid stiilis “Ole õnnistatud” ja taustal kostis kitarrisoolo ja trummid, sürr… Pärast tseremooniat oli pidulik söömaaeg kõigest lähema 30 sugulasega, kellele kõigile mind tutvustati ja muidugi oli suur osa vestlusest Norra keeles, mis ei lähe just lepase reega aga hullu ka pole. Pean ütlema, et seal tarbitud toidukogus oli küll üüratu, aga nagu Norras tavaks, tervislik.

Esmaspäeval töötasin Dragenis, kus oli üllatavalt masendav tuju. Prantslane Anthony, kes on eks-vabaahtlik, kes jäi Norrasse, ärritus meeletult  nagu lõunamaalastel kombeks on:D. Anthony pärlitest tuleks siinkohal ära mainida “Sett deg på banken, nå!” ehk siis “Istu panga peale, kohe!”. Oletan, et ta pidas silmas pinki, mis on norra keeles benken. Õhtul külastas mind Steffen, kellel ma aitasin füüsikat õppida tema järgmisel päeval aset leidva testi jaoks. Irooniline, et ma ütlesin talle, et see on ainuke aine, milles ma teda aidata ei saa:D. Teisipæev oli pæris uskumatult igav päev X-Rays, sest terve päeva jooksul kålastas kohvikut umbes 6 inimest, kes põhiliselt tahtsid kohvi. Enamus ajast möödus tehtud fotosid Photoshoppides. Kolmapäeval ehk täna olin jälle Dragenis. Ma pean ütlema, et täna oli küll super päev, ilm oli ilus ja enamus ajast istusime õues ja tšillisime lastega, kes mängisid badmintoni ja lauahokit. Mõnus! Täna teghin ka palu pilte. Õhtul käis mu juurst läbi Anthony, kes parandas mu kraanikausi, mis oli umbes. Tegelt oleks ta seda pidanud tegeme juba 2. septembril aga ega ma väga ei kurda , lisaks andsin ma talle kogu posti, mis oli 9 päeva jooksul kogunenud. Elu on lill:D

Anthony

Tuba, kus asuvad kõik meisterdamisvahendid

Ps! Pildid on Picasas

3. Päev

Viimased 3 päeva on möödunud lihtsalt uskumatult kiiresti. Aga kõigest järgemööda.

1. September – Jõudsin Oslosse umbes kella 8 paiku ja pidin kohtuma keskrongijaamas endise vabatahtliku Anthonyga. Järgnesid mõned kergemad arusaamatused asukoha suhtes, aga lõpuks leidis ta mu ikkagi üles. Vasti igasuguseid ootusi rääkis prantslane Anthony väga head inglise keelt ja oli muidu ka tore . Ta näitas mulle mu korteri kätte ja selgus 2 väga meeldivat fakti. Nimelt on korter kesklinnas 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel ja teine meeldiv uudis on see, et ma hakkan elama üksi. See tähendab – jõulud=sealiha . Jõudsin ennast I päeval päris kenasti sisse seada ja ka mõistlikul ajal ehk kell 11 voodisse minna, aga mu uinakut segas kohutav tiksuv kell, millelt ma kiiremas korras patareid eemaldasin.

2. september – pärast suhteliselt rahutut ööd olin veidi väsinud,aga teotahteline, nagu üks õige vabatahtlik. Kohtusin kell 9 oma mentori Cliff Moustache’i aka Kalju Vuntsiga, kes on vist Norra kõige sõbralikum inimene ja näeb välja täpselt nagu Bob Marley. Pärast seda tuli mulle jälle järele Anthony, kes juhatas mu laste vabaajakeskusesse Dragen (draakon est.k.). Minu sealne boss on norrakas Gunn, kes oli ülirõõmus ja tutvustas mulle kõike keskuses. Pidin ka osalema ka nende hommikusel koosviibimisel, kus selgus, et nad otsivad Gunn’ile kaasülemust, sest viimasel ei ole võimalik nii palju aega keskuses veeta. Ka minu kaastöötajad on sõbralikud ja abivalmis. Sain teada ka, et Anthony töötab iga päev noortekeskuses, liskas veel Tim ja üks tore pakistanlasest tädi, kelle nii on hääldamatu ja lisaks veel üks mees. Minu märkmik on juba täis igasugust tähtsat infot kõigi kohta, kaasa arvatud kasutusjuhendid igasugustele erinevatele asjadele. Õhtul olin ma lihtsalt täiesti kurnatud, sest tuleb välja, et noorte laste lemmikajaviide on üksteise pihta erinevate asjade loopimine nii, et esimesel päeval sai selgeks fraasid : “Du kan ikke kaste det” (Sa ei tohi seda visata) ja “Du kan ikke gjøre det/du har ikke lov å gjøre det” (Sa ei saa/ei tohi seda teha). Õhtul kohtusin jälle Cliffiga, kes ei rääkinud suurt midagi ja ütles, millal ma temaga uuesti pean kokku saama. Sain ka teada, et marokolane Laila ei tule lähiajal, sest tal on viisaprobleemid, seega ei saa ma ka alustada norra keele kursustega, millest on ülimalt kahju. Päeva lõpuks makaronid Uncle Bens’iga (Y). Õhtul käis minu pool ka Steffen, mis on ütlemata meeldiv. Temalt sain kupongid erinevatesse söögikohtadesse ja riidepoodidesse ja enesekaitsesprei, mis on mingi ülitõhus relv, sest pidi lisaks inimese punaseks värvimisele tekitama ka iiveldust ja pimestama pooleks tunniks. Ma küll aru ei saa, kuidas saab pipragaas keelatud olla ja see monstrum lubatud.

3. september ehk täna  – kell 12 sain kokku Farooq Farooq’iga, kes rääkis mulle üldisest elust-olust ja andis mulle lugeda 8 lehekülge norrakeelset teksti X-Ray noortekeskuse kohta (see koht, kus kohvik on). Sain ka teada, et kella 4ni ei toimu seal midagi ja läksin koju seda teksti dešifreerima. Kella 4 paiku läksin tagasi ja hängisin kohvikus oma ülemusega, kelle nimi oli Fajeh ja, kes oli pärit Iraanist ja tahtis kokaks saada. Ta ei osanud inglise keelt. Rääkisime norra keeles ja oh imet, ma sain kõigest aru, wohoo! Tutuvustanud mulle kööki, jälgisin breikareid, kes on isegi prints Haakonile esinenud(!). X-Rays oli kogu aeg vali räppmuusika ja räpparid, kes seal harjutasid ja oma plaatide jaoks salvestasid laulsid laule stiilis tapan su granaadiheitja ja siis bazookaga. Päris huvitav. Kusjuures see poiss, kes seda laulu laulis tundus selline tagasihoidlik ja korralik:D. Kella 6 ajal pandi kohvik kinni ja läksin rääkima Cliffiga, kes oli üliüllatunud, et ma ikka veel seal olin. Rääkisime pikalt, pikalt tähtsatest maailmaasjadest kella 7ni. Siis läksin koju, traditsiooniline makaroniõhtusöök ja siis linna endale sügisjakki ostma. Sügisjakki ma ei leidnud aga leidsin hoopis uue SIM kaardi, mis hetkel veel ei tööta, aga lähiajal annan kõigile oma uue numbri. Tagasi kõndima hakates selgus, et sajab päris korralikult, õnneks oli mul kaasas mu ustav vihmavari. Koju jõudes olin päris märg, aga siiski õnnelik .

Märg Norra

Minekuni aega 3 päeva

Kuidas on võimalik, et aeg nii kiiresti läheb. Minu üllad plaanid pakkimisega varakult alustada ei ole just teostunud. Ma luban, et varsti alustan . Nii, hetkel peetud kõik suuremad ja väiksemad lahkumispeod, nüüd on veel ees lennujaama ärasaatmine. Ilmselt kurb hetk. Paar päeva tagasi hakkasin mõtlema, et tegelikult on Eesti nii armas, et hakkan teda igatsema küll. Eriti pimedal ajal, samas ega Eestis ka just üleliia lilleline talvel ei ole – kui just lund ei saja. Muide kõikidele küsijatele: jah, Oslos käivad ringi jääkarud ja trollid, sain pesuehtsalt norrakalt sellekohase kinnituse.Loodan, et mu toakaaslane Marokost mõistab rääkida vähemalt üht sama keelt, mis mina ja ei sunni mind hakkama taimetoitlaseks ja muidu patuvabaks inimeseks . Järgmine postitus tuleb juba ilmselt Norrast. Päikest

Minekuni 2 nädalat

Hetkel tundub veel uskumatu, et juba 2 nädala pärast on minek. Sama uskumatu tundub ka 20 kg sisse jäämine, mis puudutab kaasavõetavat pagasit. Eks näeb, mis saab, äkki ikkagi mahub. Kirjas, milles informeeriti tulejaid paluti kaasa võtta riided, millega saab 5 minutit duši all seista nii, et märjaks ei saa . Hetkel on veel vaja läbi käia välisministeeriumist ja küsida flaiereid Eesti kohta ja lisaks on vaja otsustada, kas Vana Tallinna kinkimine mind vastuvõtvatele inimestele on hea idee ja muidugi tuhat väikest toimetust. Muide, pre-dep koolitus süstis juurde ikka kõvasti entusiasmi nii, et ootan juba põnevusega, millal ennast ületama saab hakata ja millal koolitusel mitmeid kordi välja hõigatud kultuurišokk saabub. Seniks aga nägudeni Norra, kuni 1. septembrini .